teisipäev, 11. september 2012

Kroonika

Vahepael on jälle mõned olulised sündmused toimunud, nii et tuleb siia kroonikasse jälle kribada. Meie kodul sai korsten valmis. Loominguliste inimestena ei osanud me seda ühevärvilisena teha   :-)

Niisiis eile koolist koju jõudes nägin valmis korstent ja  seejärel tuli salapäraselt eemal viibinud meie kõigi lemmikkana Burger maja ette koos nelja tibuga. Ilmselt oleks tal neid tibusid ka rohkem olnud, aga Burger on hakanud erakuks ja eriti teiste kanadega ei suhtle. Nii et ma üldse imestan, et tal mõni muna viljastatud ka oli, aga ju ta siis ikka mõnikord käis kuke juures  ka     :-)
Martin oli korstna valmimise ja ühe hea õlu mõjutustel sellises pühalikus meeleolus, et pidas Agathale (kes meil vastutab kanakarja eest) kõne sellest , kuidas ta on head tööd teinud ja et ta peab seda järeltulevate põlvede (tibude) heaks jätkama samas vaimus.
  Viskame siis ka pilgu Kätlini hoolealustele. Märkamatult on kasvanud hanetibudest tõelised koduvalvurid, kes häälekalt annavad teada, kui nad miskit või keskit võõrast näevad. Nimed on neil muide Tinki-Vinki, Tipsi, Laa-Laa ja Poo.
 Kuna kanadel on järeltulev põlv kasvamas, siis kevade poole tuleb meile elama Braama kukk, kes on pärit Inglismaalt. Ja seepärast peame oma praeguse kuke ära müüma. Täitsa kahju on tegelikult, sest ta on nii tore ja rahulik tüüp. Ja kireb ta ka teistmoodi, kui teised kuked. Ta nagu uluks , mitte ei kire. Nii et kes soovib enda kanakarja rahulikku kukke (inimesi ka ei ründa), siis andke teada.
Järgmiseks mõned pildid kanadest ja kevadel koorunud tibudest, kellest heledamad on kuked, kes samuti endale uut kodu vajavad.


Veel üks uudis on see, et pakume ühele vanemale kitsele ja kolmele noorele kitsele talvel hoiukodu teenust. Kevadel lähevad oma päris kodusse. Vanem (see hall) kits polnud enne elektrikarjusega kokku puutunud, aga selle puudujäägi tegi ta paari päevaga tasa lõhkudes me aedu päris korralikult. Nüüdseks on uued asukad taibanud, et läbi trossi ei ole kõige mugavam minna ja terve ööpäeva on nad korralikult  karjamaal püsinud.



                                                    




pühapäev, 9. september 2012

Jäärad

Sügis on nagu ikka jäärade liikumise aeg. 3 meie karja jäära on juba vahvates uutes kodudes ja üks on ka varsti minemas Võrumaale.
Uku sai uue toreda kodu Harjumaale ja kui ta sinna juba oli saabunud, siis mõeldi talle ka seltsiline tuua, kuna uttede juurde Uku veel kohe ei saa. Ja seltsiliseks sai minu suureks rõõmuks Pliiats, kes sai uueks nimeks Nuki. Nuki ei ole seltsiline mitte ainult Ukule vaid ka pererahvale, sest lutitalled on ju ühed lõpmata vahvad tegelased. Nuki toodi tuppa pesti puhtaks ja anti maiustuseks head-paremat ja kõige selle juures oli ta muidugi olnud nagu vana rahu ise :-) Ja Ukul on nüüd hea rahulik olla, kuna seltsiline on olemas. Kõrvamärgid said loomad endale kaasa. Priasse ma nad olen jõudnud ära registreerida, aga kuna me pole veel oma asju lahti pakkinud kõike, siis kõrvamärkide tange pean ma veel otsima, et ülejäänud talled ka ära märgistada.




Ja oma karja tõime ka jäära ära. Tema sai nimeks Scüüt (Sküüt hääldatakse) ja tema saab uttede juurde ka kuskil novembris.