Meie lammaste poegimishooaeg sai läbi. Nüüd kevadel poegis 7 utte ja kokku said nad 15 talle- 8 utte ja 7 jäära. Kahed kolmikud ja üks üksiktall ja ülejäänud kaksikud. Viimaste kolmikutega läks küll kurvalt, kuna üks tall oli eile surnud. Ilmselt on see minu viga, kuna panin Krõõda oma kolmikutega eraldi väikesesse aedikusse, et vanemad talled talt piima ei varastaks ja arvan, et ta lihtsalt äkki magas oma talle ära. Need täissöönud vastsündinud ju magavad nii suvalistes kohtades ja nii sügavalt ja kuna ruumi oli seal aedikus vähevõitu, siis võis see nii täitsa juhtuda. Teised talled on kõik elu ja tervise juures. Täna lasin nad siis õue. Nagu alati oli päris suur paanika. Uted hakkasid kohe muru näksima, aga talled olid väga ärevil. Kõigepealt üritasid nad lauta tagasi saada, aga ukse panin ma kinni, nii et see ei õnnestunud. Siis hakkasid meeleheitlikult oma emasid otsima. Kui talle ema oli valget värvi, siis käidi ja nuusutati kõik valged lambad üle. Ja need talled, kelle ema oli musta värvi otsisid mustasid lambaid, aga hoolega vaadati ja katsuti üle ka musta värvi veekogumistünn :-) Seda kõike muidugi väga suure hädakisa saatel. Vanemad uted ei lasknud ennast sellest kisast eriti häirida, aga noored emad jooksid samuti mööda õue edasi-tagasi ja otsisid oma lapsi.
Lõpuks tekkis miskipärast kaks gruppi.
Ja kitsedest niipalju, et Meeta ja Mari on poeginud ja mõlemal on üksiktalled ja poisid :-)
Siin siis Mari poeg söömas.
Tuttav tunne,kui lambaloogika alt veab ja kevadine paanika võimust võtab :))).Meie lambad on veel sees, süüa on väljas vähe ja ööseks ma ka neid sisse ei jaksa ajada.Aga lähipäevadel peab need reod välja saama :)
VastaKustutaOh, saaks meiegi omad õue... no mitte pole seda rohtu piisavalt ja karjamaad ka ära rikkuda ei taha...
VastaKustutaAga mõtlen õudusega, kuidas need talled sealt laudauksest välja saab... see 15 tükki pole vast nii hull, aga kui kõik see tallekari, mis mul sel aastal sündinud, hakkavad ukse juures sõrgu vastu ajama ja õue ei lähe - see on õudus kuubis ja hull higistamise kord, et nendega võidu joosta ja mööda lauta taga ajada, et neid uksest välja juhtida. Kui nad vabatahtlikult aiast välja tulla tahavad, siis on nad küll mihlkid seda tegema, aga kui neid ajada, siis vat ei lähe... Aga meie oleme kangemad ja õue nad peavad minema :D
Meil on kujunenud nii, et talled on saanud juba talvest saadik söötme laudade vahelt välja ja õue ka, harjunud vabadusega.. (muidugi siin tuli see heinaraiskamise jama, jooksevad üle ja elavad rullide otsas).Rohtu veel hirmus palju pole küll, aga viskan alati kuiva heina ööseks ette, ise teavad, kas söövad seda või magavad otsas. Jääratalled on juba omaette poissmeeste gängis, teevad oma tükke seal, ehk raiskavad kallist energiat mingi kuiva trenni peale:)
VastaKustutaMeil ka rohtu veel eriti pole, niisiis on hein lammastel ees. Oi jah Kaire sul see karjalaske päev on tõesti pisut keeruline. Meil igatahes oli õhtuks lammaste karjumisest täiesti siiber juba :-)
VastaKustutaOh seda raisku läinud kisa, mis mõne päeva karjamaal ringi hulgub :D Aga jah, eks selline suur lärm ajab nati hulliks küll, ise kannatan veel ära, aga ei taha mitte naabrite närvidele mõelda... siiani pole nad veel õiendama tulnud, aga ega ju midagi teha ka nagu saa...
VastaKustutaMeiegi laseme rohul pisut pikemaks kasvada, aga suured jäärad vast pääsevad järgmine nädal välja.
VastaKustutaMeil tänase seisuga kõik väljas. Karjamaad suured ja lambaid vähe. Roheline ka siin metsade vahel. Paari päikeselise päevaga kerkis juba nii, et tuleb muruniiduk töökorda seada :)Kas sul Silvia järgmiseks aastaks sikku vaja ei lähe. Mul üks ilus sikupoiss (50% Thyringer 50% Pille) üle. Kahju lihaks teha, ilus poiss teine ka.
VastaKustutaMa tegelikult küll mõtlesin, et kuna mul kitsed erinevatest kohtadest pärit, siis kombineerin ühe aasta oma sikkudega, aga no huvi pärast saad mulle meilile (murrosilvia@gmail.com) pilt ja looma hind, siis mõtlen selle peale :-)
VastaKustuta