Talv

See talv on nüüd viimane kord, kui jäära ja sikud nii hilja karja lasen. Eelmised kaks aastat olin kevadel tallede sündimise aegu küll väga sillas, kuna poegimised olid kerged ja soojaga sündinud tallesid oli lausa lust vaadata. Kasv oli talledel väga kiire, kuni võõrutamiseni. Pärast seda jäi nagu kasv seisma ja sügisel jäärasid ja sikkusid müües häbene või silmad peast :-). Eks nad hiljem ikka kasva ilmselt jälle järgi, aga see võõrutusaeg sügisel, mil heinamaa enam nii toitev ei ole, ei ole ikka hea. Nii et edaspidi poisid karja augustis -septembris. Meie selle aasta jäär Scüüt on väga lahe elukas. Kui läksime teda tema aedikust kinni püüdma, et ta uttede juurde toimetada jooksis ta ilma mingi seisakuta lihtsalt läbi aia, purustades korraliku laua enda ees. Jõudsin juba ettekujutada, kuidas me teda tunde taga ajame, aga Scüüt lonkis rahulikult uttede karjamaa poole  (kuigi polnud seda kunagi näinud) ja astus sujuvalt läbi elektrikarjuse. Ma ei pidanud trosse isegi parandama pärast. See aasta on ta koos ainult viie vanema utega. Sügisel saab 5 pooleteise aastast utte juurde. Ma olen ka loobunud aastaseid ja nooremaid uttesid jääraga kokku panemast, kuna see titeootus paneb ikkagi lambal kasvu kinni.

Edasi kitsedest. Kolme täiskasvanud kitse juurde sai pandud noor valge sikk, kes talve lähenedes hakkas halliks muutuma :-). Väga agar poiss oli ja nüüdseks on ta juba uues kodus. Siis lisasin sinna karja veel kolm paaritamata kitse ja meie teise siku- musta värvi. Tema aga on selline väiksemat kasvu ja saab praegu muttidelt peksa. Isegi süüa ei lasta vaest looma. Käin siis teda salaja söötmas.

Ja nüüd tuli meile selline pakkumine, et saame oma musta siku vastu selle toreda 2-aastase pruuni siku, kes on pärit Lätist. Loodan, et tema saab me kitsedega paremini läbi ja kõik täiskasvanud kitsed ikka kevad-suvel talled saavad.

Veski põllul.

Tixi ja Saara oma diivanil, mille nad hiljem katki kraapisid. Saara ilmselt kadestab meie koridoris asetsevat käimlat ja  hakkas oma häda rehe alla tegema. Et miks mina siis õues pean käima, kui teie ei käi. Edaspidi hoiab rehealuse uksed kinni. Kaks koera on ikka parem kui üks. Soovitan! Neil on ikka omad mängud ja teemad, millest meie mõhkugi aru ei saa ja kui nad koju jäävad, siis on neil üksteisest seltsi.

 Edasi natuke meie elust-olust siin Aaviksaarel. Enne esimest tuisku saime käimla koridori sisse ja nüüd ei pea me enam õues käima :-). Olin küll alguses veidi skeptiline selle biokäimla suhtes, aga praegu tundub et täitsa ok.  Viimased päevad õues käies tagus hommikul tütar jalaga prilllauda jääst lahti :-). Kuna ta vahepeal oli palju tõbine ja ma õpetajale ütlesin, et proovin teda siis rohkem poputada, et ta haigeks ei jääks, ütles õpetaja, et äkki ta vastupidi vajaks just karastamist. Ilmselgelt ei olnud tal aimu, mis tingimused meil hetkel kodus olid, kui ahi ei olnud veel nii kuivanud, et seda kütta oleks saanud. Ja no nagu üks mu tuttav ütles, et see eesti kliima ongi ainult üks pidev karastumine.

  Aga praegu on toas täitsa soe ja kohe-kohe alustame lastetoa soojustamisega, nii et see ka soe seisaks. Hetkel elame kõik koos suures toas. Uue ilusa pliidi saame kohe paika ja üleeile saime püsti ajutise kraanikausi, nii et vesi ja äravool on ka juba olemas. Paika panemist ootab ka puuküttega veeboiler.  Seejärel saab duššinurka kokkupanema asuda. Ja no siis peaks me põhivajadused kaetud olema ja hakkame asja lihtsalt ilusaks looma :-)

                                  Meie väike saunamaja.

Eelmine nädal saime lõpuks oma musta kuke ära müüdud. Inimene, kes ta kolm kuud tagasi kinni pani ei jõudnudki talle järele ja seepärast sai ta uuesti müüki pandud. Nüüd varsti saabub me juurde punakas braama kukk, kes on pärit Inglismaalt.

Hobustest niipalju, et kooli tõttu on mul hetkel suht vähe aega nendega tegeleda. Sellegipoolest aeg-ajalt kordame üle jalaandmise ja kõrvalkäimise. Mulle tundub, et porgandiga võiks neile ka saapapaelade sidumise selgeks õpetada :-) Kuidagi peaks nendega ka eraldi tegelema, kuna kahte elukat korraga porgand käes õpetada on suhteliselt tülikas, aga kuna neil on praegu selline katusealune, kust saavad vabalt õue ja sisse käia ning ust seal ees ei ole, siis ei tea veel, kuidas neid eraldi saaks. Berta (suurem) on ilusti seostanud karjusetrossi elektriga. Aga Betsy seostab elektrit lihtsalt kohaga. Et siit edasi ei tohi minna, muidu saab haiget. Ja niimodi võib ta mitu päeva tammuda koha juures, kus enne oli tross ning edasi ei tule, kuigi Berta jalutab kõrvalt rahulikult mööda. Kui tegin neile talli mineku tee ümber, siis mässasin Betsiga pool päeva enne kui ta oli nõus talli tulema. Muidu ei oleks mässanud, aga kole ilm oli ja mul oli kogemus suvest, kus ta ei läinud lõpuni välja uuele karjamaaosale, kuna selle ees oli enne tross olnud. Hobustega veel selline tähelepanek, et paljud inimesed küsivad esimese asjana, et miks teil hobused on või mis nad maksid. Sellised küsimused võtavad mind suht sõnatuks esimese hooga. Eriti see raha jutt. Lammaste koerte ja kitsede kohta nagu nii ei küsita. Aga noh hobused on minu loomad. Ma olen lihtsalt üliõnnelik nende kõrval. Kui lauta sätin minema, siis koleda ilmaga ikka peab ennast kokku võtma. Aga kui esimesed toimetused juba tehtud, siis unustan ennast pidevalt loome ja linde jälgima. Kanad on ka praegu nii vahvad- just õppisid ära mööda redelit käimise :-)

Tervitused Aaviksaarelt!